MALTA BICHONE
FCI rühm 9, alarühm 1; seltsikoer

Tõu standardid

Maltakoerake või Malta bichon Saba on pikkade ilukarvadega asetunud seljale. Esitaja toetab vajadusel saba juurelt selja poole olles enne asetanud saba ilukarvad kohtuniku poole.

Ühes ateenlaste ürikus on väikese valge koera pilt aastast 900 eKr. Samas ürikus oli kirjas, et see koeratõug on pärit Melitase saarelt ehk praeguselt Meledalta saarelt Aadria meres. Esimene kirjeldus nendest väikestest valgetest koertest pärineb Kallimachose sulest 230 aastat eKr. Samuti mainis Aristoteles (384 - 322 eKr.) omaaegses koerte loetelus väikesekasvulist koerakest, keda ta kutsus nimega "canis melitenses". Seda koera tunti vanas Roomas kui pereemandate lemmikut.  
Malta koer on kogu maailmas levinud ja populaarne koeratõug. Tõu nimetus "Malta koer" viitab sellele, et ta on pärit Malta saarelt. Siiski arvatakse rohkem, et ta on pärit hoopis Itaaliast. Sõna maltalane on tulnud sõnast turvapaik või sõnast malat, mis tähendab sadamat. Kindel on see, et selle koera esiisad elasid Vahemereäärsetes sadamalinnades, küttides sadamaladudes hiiri ja rotte.

On väga palju erinevaid arvamusi selle kohta, kuidas sattus malta koer Briti saartele. Enamlevinud arvamus on, et ta tuli koos ristiretkedelt saabunud sõdalastega ja 16. sajandi lõpuks oli see pisike koeratõug Briti naiste suuremaid lemmikuid. Paljud kunstnikud on aastasadu kujutanud neid väikseid koeri tolleaegsetes salongides kaunite naiste kõrval. Malta koera on maalinud sellised kuulsad kunstnikud nagu Goya, sir Joshua Reynolds ja Tizian. Malta koer on ka kuningas Franz I ja Alba hertsoginna kõrval paljudel nendest tehtud maalidel. Elizabeth I õuearst Johannes Caius kirjutab malta koertest, et daamid armastasid kanda neid oma käsivarrel ning lubasid neid isegi oma voodisse magama. Caius väidab, et see koeratõug on pärit Melita saare kaluriküladest Sitsiiliast.

1600 - 1700 aretati malta koer väiksemaks ning tänu sellisele intensiivsele aretusele oli koer vahepeal väljasuremisohus. Hiljem ristati malta koeraga teisi tõugusid, näiteks puudlit ja kääbusspanjelit. Tõugu ristati ka Ida-Aasiast toodud kääbuskoertega, kes toodi Inglismaale Lääne-India kaudu. Selline tõugude segamine päästis küll malta koera väljasuremisohust, kuid muutis tõu väga ebaühtlaseks ja erinevaks. Tänapäeva malta koer võib oma välimuse eest tänada aga Inglismaa aretajaid.

Malta koer on oma iseloomult elurõõmus koerake, kes aga vajab palju hoolimist ja hellitusi. Seda koera ei saa pidada tarandikes või puuris, samuti suurtes kennelkasvandustes. Nagu kõik väiksed koeratõud, ei sobi temagi väikeste laste mängukaaslaseks. Ka malta koer vajab liikumist, kuid ta ei ole jooksukoer. Ta tipib meelsasti omaniku kõrval jalutusretkel, kuid ei pane pahaks ka süles kandmist.  
Karvastik peab olema siidine, sirge ja ulatuma maapinnani. Värvus peab olema puhas valge. Kasukat peab kammima ja harjama iga päev, sest see on kerge vanuma ja määrduma. Vajadusel võib pesta koera ka iga nädal. Et malta koeral puudub aluskarv, ajavad nad ka märksa vähem karvu kui aluskarva omav koer.  
Malta koer on terve ja pikaealine tõug. Ei ole harv juhus, kui peres peetakse oma neljajalgse lemmiku 15-aastast juubelit. Päritavaid haiguseid teada ei ole. Malta koer poegib 1-4 kutsikat, kelle sünnikaal on 120-170g. Täiskasvanud emane koer on 20-23 cm ja isane 21-25 cm kõrge. Soovitav kehakaal on 3-4 kg.
EMANE
ENYA MALTEZZI FCI
ISA:
OREGON WONDER OF LOVE
EMA:
SHEILLA PYRRODINA
KENNEL: Catalinas-Dogs
Autoriõigused kaitstud © 2008-2014 - Catalina OÜ ®
Designed by Thomas Raud